Luuletused ja õnnitlused igaks tähtpäevaks

Taevan särasid tähed. Polnud kuud.Lumihärmätisen olid puud.Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.Sõitsid kiriku vaikiden reed.Tõusin kõrvalist tähtesse teed.Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.Tõusten mäkke, nägin paistma tuld,Suland lumest paistis havvana muld.Oli külm, oli tuli, oli õhtu.Tuli praksuden põles. Olin mäel.Magas sündinu näitsiku käel.Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.Olin imestet, tulpastin, olin tumm.Mis näen, mõtlin olevat lumm.Oli õudne, oli külm, oli õhtu.Ütles kurblikul häälel ema suu:"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu"!Säras täht üle pää, oli õhtu.Ja ma kummardin käele, annin suud.Hõbeärmätisen olid puud.Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.

Lume helbeketasa, tasaliugleb aknale,tasa . . . tasa. . .Nagu viibiks tatasa, tasa;mõtleks tulles ka:tasa, tasa!Miks nii tuksud rind?Tasa, tasa!Rahu otsib sind —tasa, tasa. . .

Meil aiaäärne tänavas,kui armas oli see!Kus kasteheinas põlvinime lapsed jooksime.Kus ehani ma mängisinküll lille, rohuga,kust vanataat käe kõrvas mindtõi tuppa magama.Küll üle aia tahtsin siista kombel vaadata.„Laps, oota," kostis ta, „see aegon kiir küll tulema!"Aeg tuli. Maa ja mere pealsilm mõnda seletas –ei pool nii armas polnud sealkui külatänavas!

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,kui kaunis oled sa!Ei leia mina iial tealsee suure, laia ilma peal,mis mul nii armas oleks ka,kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitandja üles kasvatand;sind tänan mina alatija jään sull' truuiks surmani,mul kõige armsam oled sa,mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,mu armas isamaa!Ta olgu sinu kaitsejaja võtku rohkest õnnista,mis iial ette võtad sa,mu kallis isamaa!