Eesti klassikute lasteluuletused autori ja allikaviitega – ettelugemiseks ja päheõppimiseks.
Hällilaulud ja lihtsad salmid kõige pisematele.
Uni tuleb ullikene,väljas lendleb kullikene,tahab kanu püüda,lapse poole hüüda:«Uinu, mu oalehekene,väike väsind mehekene.»Uni tuleb ullikene,väljas puskleb pullikene;pullil pungal-sarved,õiendada arved.Uinu, mu oalehekene,väike väsind mehekene.Uni tuleb ullikene,väljas vihmamullikenevilgub õhtu vilusviimse helgi ilus.Uinu, mu oalehekene,väike väsind mehekene.Uni tuleb ullikene,väike lapsetrullikenevaiba alla vaob,unerüppe kaob.Uinu, mu oalehekene,väike väsind mehekene.
Äiu, lahke lapsukene,tipa-tapa tapsukene!Memm läks metsa marju tooma,taat läks luhta kuhja looma.Äiu-lii, äiu-loo!Äiu, kallis kapsukene,sipa-sapa sapsukene!Marjamatt on laeva kõrgu,heinakuhi taeva kõrgu.Äiu-lii, äiu-loo!
Vaata ka: Luuletused loomadestAastaajad ja loodusEttelugemiseks
Rohutirts, notsu, kukk, krokodill ja teised.
Üks rohutirts läks kõndima;ei saanud aga kõndida:kaks jalga liiga pikad talja teised lühikesed all.Ta mõtles minna lendama;ei saanud aga lennata:kõht liiga lehepudi täis,ta hüppe järel jälle käis.Siis puhkas rohulible pealja tukkus natukene sääl;siis ärgates ta jälle sõi:ei lehepudi jätta või!Tsirp, tsirp! Oo, pudi on nii hää!Ei midagi sest järgi jää!Tsirp, tsirp! Tsirp, tsirp! Nii-nii!Nii-nii!ja laulis ikka edasi!
Singel-vingel ninaprill,meil oli kodus krokodill,krokodill, ta tegi nalja,ajas lapsed toast välja.Tahtis toas tantsu lüüa,meie koogid ära süüa.Ema võttis raagus viha,andis talle üle piha.Krokodill siis nuttis, palus:ära vihu, viht onvalus! Võttis oma reisipauna,pidas halvaks külma sauna.Kadus kiirelt üle mäe —lapsed, eks nüüd tuppa läe!
Kukeloogu!Võta hoogu —kokk-kokk, kokk-kokk, koo —üle Uliia soo!Kukeloogu!Lenda roogu —kokk-kokk, kokk-kokk, koo —üle Soinaste soo.
Käokene, kuku, kuku —üle saare, üle salu,üle põõsastiku, palu.Kukku, kukku!Käokene, kuku, kuku —üle kuuse küllalise,üle mätta mullalise.Kukku, kukku!Käokene, kuku, kuku —üle haljendava heina,üle ununenud leina.Kukku, kukku!
Ma olen väike notsuke,mul nina songija,sest vagu a’an kui adrake,ja ruigan rõõmuga.Mu Juku vaatab, naeratab,mu Juku, karjane;ta hoiab mind ja silitab,ma armas temale.Ja kuigi katsun kartuleid,käin nisu räsimas,ja nosin kapsaid, porgandeid,käin kojas kolamas —teen seda ainuüksi siis,kui Juku unistab,kui vaikib lehepilliviis,kui sõber suigatab.Ja kuigi matsud tulevad —ma saba siputan —ka leivapalad järgnevad:ma Jukut armastan.Sest olen väike notsuke,mul nina songija,ma vagu a'an kui adrake,ja ruigan rõõmuga.
Pääsuke, kust sa need lidinad leidsid?Leidsin nad sinava taeva alt,leidsin nad kevade päikesest,üle õue heljudes,talupoja räästa alt,vaeselapse haua päält.
Kuu paistab, tähed säramas,öö katab ilma, maad;kukk õrrel juba tukkumasja kanad magavad.Tipp tillu siblisiivakeund näeb üksinda —ta lendab üles kõrgele,kus särab tähtemaa.Ta nipib, nopib teri sääl,küll teri hiilgavaid,ta siblib, sablib taeva päälküll pilvi liikuvaid.Ta kõõrutab ja kõõrutab —läeb pesa punuma,kuu pääle selle paigutabja istub munema.Kuid muna, oh sa munake,see kukub veerema —ki-kaa-kaa-kaak teeb kanake —ja peab ärkama.
Vaata ka: Väikelastele ja unelauludAastaajad ja loodusEttelugemiseks
Lumehelbed, sügistuul ja heinaaeg.
Lume helbeketasa, tasaliugleb aknale,tasa . . . tasa. . .Nagu viibiks tatasa, tasa;mõtleks tulles ka:tasa, tasa!Miks nii tuksud rind?Tasa, tasa!Rahu otsib sind —tasa, tasa. . .
Meil aiaäärne tänavas,kui armas oli see!Kus kasteheinas põlvinime lapsed jooksime.Kus ehani ma mängisinküll lille, rohuga,kust vanataat käe kõrvas mindtõi tuppa magama.Küll üle aia tahtsin siista kombel vaadata.„Laps, oota," kostis ta, „see aegon kiir küll tulema!"Aeg tuli. Maa ja mere pealsilm mõnda seletas –ei pool nii armas polnud sealkui külatänavas!
Juku võttis vikati,luiskas, niitis siuhasi!Manni tõttas riisumaoma väikse rehaga:siuh ja säuh ja siuhasi!Riips ja raaps ja riipsariil!Heinaaeg on ikka nii!Kui siis rohi oli koos,järgnes vedamine hoos:Ats läks koormat tegema,Mats läks appi sõtkuma:nih ja nah ja nihanii!Rih ja rah ja riharii!Heinaaeg on ikka nii!Juku tõstis kätte alt,vastu võeti ülevalt.Koorem tõusis kõrge, lai;ikka kõrgemaks veel sai:hip ja höp ja hipahii;klip ja klöp ja klöpatii!Heinaaeg on ikka nii!Kes on pääl, nüüd sõita saab;kes on all, see hobust aab;Manni oma rehagakõnnib järel, laulab laa!Lii ja laa ja laa ja lii!Tip ja tap ja tipatii!Heinaaeg on ikka nii!
Lehed lang'sid.Tuulehoog lõi vetesse,lehed lang'sid laintesse:lained olid tuhakarva,taevas üle tinakarva,tuhakarva sügise.See oli hää mu südamel:sääl olid tunded tuhakarva,tuhakarva sügise.
Lillekesed, kummardagesiia künkale —see on kõigist pühadustestpüham paigake.Palju armu, palju headust,õnne varjab ta,mida terve ilm ei suudaüles kaaluda.Lillekesed, kummardagesiia künkale:selle peidus mulla põuespuhkab emake.
Miks sa nutad, lillekene,nupud sul täis pisaraid?Kas sa rasked hingevalu,hellake, ka tunda said?On sul' Eesti pind ka rääkind,vaikne öö sul' teada an'dennemuistsest rõõmupõlvest,Kadund õnnest pajatand.Tõsta pead, õiekene!Koit on saanud isandaksoma terad hiilgvalt saadab,et nad nutu kuivataks!Kui ta lõunavalgust puistabüle õitsva Eestimaa,oh, kuis tahame tal' tänu,õis, siis vastu õhata!
Sügise tuulraputab puul,küürutab kõveral kõrrelkui sandike!
Vaata ka: Väikelastele ja unelauludLuuletused loomadestEttelugemiseks
Pikemad luuletused, mida koos lugeda.
Üks paigake siin ilmas on.Kus warjul truus, arm ja ön;Kõik mis ni arw siin ilma peal,On peljopaika leidnud seal.Kas emmasüdda tunned sa?Ni õrn, ni kindel! MuutmattaTa sinno rõmust rõmo nääb,So õnnetussest ossa saab!Kui innimeste likuwadAu, kitust, sõbrust tunda saad,Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,Kui usk ja arm sust langewad —Siis emmasüdda ilmsiks lääb!Siis weelükspaik sull' üllejääbKus nutta julged iggal a'al:Tru, kindla emmarinna naal!Mönd' kallist südda kautsin,Mis järrel' nuttes leinasin,Aeg andis teist mull' taggasi:Eiemmasüddant– ialgi!
Juss oli väike peremees,talu liivaaugu sees,adraks kõver kapsaraud,äkkeks silgupüti laud,külvab kivikildusid,maltsa väikseid marjasid;kivist tõuseb rukis hää,maltsamarjast odrapää, —siis läeb väike peremees,käsi püksitasku sees,nurme vilja vaatama,pikka piipu tõmbama.
Lapsel paljad jalad,jookseb lume sees;ei ta külmast hooli,kui ka silmad vees.Lapsel paljad jalad,jookseb lume sees —tema teab, et isavaene saunamees;aimab, et ta kauapeab veel käima nii,kuni ise saapadteenib viimati.Tema jookseb, mängib,nii et lumi keeb —ei ta küsi isalt,kunas saapad teeb,sest ta teab, et isavaene saunamees,kesse leiba teenibpalehigi sees.
Sõit-sõit, sõit-sõit sõtse poole,üle oja onu poole.Sõit-sõit, sõit-sõit!Üle nurme nääli poole,kesa kaudu käli poole.Sõit-sõit, sõit-sõit!Läbi laane langu poole,kesa kaudu käli poole.Sõit-sõit, sõit-sõit!Lepaniidult lelle poole,lelle poole, velle poole.Sõit-sõit, sõit-sõit!Ema juurde õunaaeda,õe juurde õite hõlma.Sõit-sõit, sõit-sõit!
Vaata ka: Väikelastele ja unelauludLuuletused loomadestAastaajad ja loodus
Selle valikuga salme ei leidnud.
Proovi mõni filter eemaldada või otsi teise sõnaga.