Eesti luuletused

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,kui kaunis oled sa!Ei leia mina iial tealsee suure, laia ilma peal,mis mul nii armas oleks ka,kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitandja üles kasvatand;sind tänan mina alatija jään sull' truuiks surmani,mul kõige armsam oled sa,mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,mu armas isamaa!Ta olgu sinu kaitsejaja võtku rohkest õnnista,mis iial ette võtad sa,mu kallis isamaa!

Süda, kuis sa ruttu tõusedkuumalt rinnus tuksuma,kui su nime suhu võtan,püha Eesti isamaa!Head olen näind ja paha,mõnda jõudsin kaota,mõnda elus jätta maha —sind ei iial unusta!Sinu rinnal olen hingand,kui ma vaevalt astusin,sinu õhku olen joonud,kui ma rõõmust hõiskasin,minu pisarad sa näinud,minu mured kuulnud sa, —Eestimaa, mu tööd, mu laulu,sul neid tulin rääkima!

Eile nägin ma Eestimaad!Nägin hurtsikuid, saunasid,nägin bagaaži ja paunasid,väljal kivivõsa aunasid –eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!Lagunud talumajasid!Oh kui rammetuid rajasid!Kadaka-, lepavõsasid!Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!Põõsastikud ja võsad kõiksuikumise ja näotuse paik,vaimusilm nii hämaras, vaik –eile nägin ma Eestimaad!

Issand, surres jätan mahasinu hoolde isamaa. —Lahkuda ei süda taharaske hirmuohaga!Piiravad su ümber paelu,Taara pind, et jälle nadtagudes sul kirstunaelumullale sind matavad!Ära lahku, ära lange,eesti ühendatud hulk!Ühenduses oled kange!Tõde sinu sõjatulk!Vennad! Õed! Meie põrmussirgu teile tegevus!Isamaale saagu sõrmus:lootus, arm ja usaldus!

Minge üles mägedelle,Tuule hörnal' õhule!Waatke alla oru põhjaÜle lille hiilgwuse!Waatke, kudas oja keerlebLäbi luha läikiwa!Ja siis hüüdge alla orgu:Ilus oled isamaa!

Waatke, metsad pilwe pooleTöstwad latwu uhkuses!Kuulge, kudas kaasik kahabLehkawates lehtedes!Waatke jõed, järwed läikwadMetsas wirweudusega!Ja siis hüüdge hõiskes metsa:Ilus oled isamaa!

Waatke rohke rukis hällibUhke nurme nolwadel!Tõnu wili tõutab audaRohket saaki sügisel,Wiljapuude okste otsasHiilgwab auded iluga;Ja siis hüüdge üle nurme:Ilus oled isamaa!

Waatke karja lustipiduLehterikkas lepikus!Kuulge karjalaste lauluWastu helkjas wõsikus!Waatke kudas kõrgel wolwilTaewas helgib siniga!Ja siis hüüdge taewa poole:Ilus oled isamaa!

Maarahva, talupoege vaba maa,jää vabaks sa! Jää seisma sa!Mis keegi künnab, külvab — lõigaku,tööd ainult omaks hõigaku,Jää vabaks sa! Jää seisma sa!Tööliste, meremeeste vaba maa,jää vabaks sa! Jää seisma sa!Mis eales keegi loob siin vaevaga,või randa juhib laevaga,on kõigile. Jää vabaks sa!Töö, mure, laulu vaba kodumaa,jää vabaks sa! Jää seisma sa!Kus kohal eales taevakaartegavõi meredega, saartegamaa ühineb, jää vabaks sa!

Kui tume veel kauaks ka sinu maaja raske su koorem kanda,kui enam ei jõuaks, ei jõuakski kasa soovide siniranda.Täht süttib ehk taevas su üle veel,lill tärkab su haua pinnastja sinu mõte ja sinu meelkord tuksub su rahva rinnast —ja liigub ja loob ja lehvitabja kaunid radasid rajab,su rahva koda see ehitabja põlvest põlveni kajab.

Mo issama on minno arm,Kel süddant annud ma,Sull' laulan ma, mo üllem õn,Mo õitsew Eestima!So wallo süddames mul keeb,So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb,Mo issama!

Mo issama on minno arm.Ei tedda jätta ma,Ja peaks sadda surma maSepärrast surrema!Kas laimab wõera kaddedus,Sa siiski ellad süddames,Mo issama!

Mo issama on minno arm,Ja tahhan puhkada,So rüppe heidan unnele,Mo pühha Eestima!So linnud und mull' laulawad,Mo põrmust lilled õitsetad,Mo issama!

Sind surmani kül tahan,Ma kalliks pidada,Mo õitsew Eestirada,Mo lehkaw isamaa!Mo Eesti wainud, jöedJa minu emakeel,Teid kõrgeks kiita tahanMa surmatunnil weel!

Kuis, maa, nii ellast' kannadSo lapsi käte peal,Neil annad leiba, katetJa wiimast aset weel!Tõest, armsam on mull', hinga'So põues, Maarjamaa,Kui wõeral piiril õnnesJa auus elada!

Kuis on so poead wagad,Nii waprad, tugewad!So tütred, nagu lilledNad õits'wad nägusad!Ja sinu tuul ja päikeSind õitsel hoiawad,Ja kõrge kotka tiiwad,Kuis ellast' katawad!

Ja tihti siiski leianSo silmis pisarad? –Mo Eestimaa, oh looda:Ka aead muudawad!Meil' tulewased tunnidWeel toowad kinitust!Käi kindlalt! Pea kõrgess'!Aeg annab arutust!

Sinuga olen lainetel lõhkuvail,sinuga janunev palm ma kõrve mail.Laev, vaene, keitleb hukkavais lainetes,palm, vaene, norutab liiva sees.Olen hoone, rusutud maru väel,olen lille, muljutud tormi käel.Sinuta hommik, mil pole koidu kiirt,sinuta öö, mil polegi piirt,sinuta kevade olen, mil pole lillekest,sinuta puu, millel ainustki lehekest,taevas siis olen, mil ei ainustki tähekest.Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,sinuta loom olen, keda pole keegi loond.Isamaa!Sinuga olen õnnetu ma,õnnetum ilma sinuta!

Ta lendab lillest lillesseja lendab mesipuu poole;ja tõuseb kõuepilv ülesse –ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele ka tuhanded,veel koju jõuavad tuhandedja viivad vaeva ja hooleja lendavad mesipuu poole.

Nii hing, oh hing, sa raskel a'al –kuis ihkad isamaa poole;kas kodu sa, kas võõral maal –kuis ihkad sa isamaa poole!

Ja puhugu vastu sull' surmatuulja lennaku vastu sull' surmakuul:sa unustad surma ja hoolening tõttad isamaa poole!

PikkaVeervad, läevad,Hallid päevad,Nagu ikka.

PikkaJõudvad suved,Heled, uued,Nagu ikka.

IkkaMured jäävad,Läevad päevad,Pikka,Nagu ikka.

Ju karjane lääb karjaga:till tall! must kirjak kõige ees,till tall! ka kostab metsa seesja vastab niit ja karjamaa.Ju kõlab läbi hommikuüks pasun eemal: tu, tu, tu!Jõe ääres aurab lokkav hein,siit tagapool mets, mäesein,kust läheb linnateeja kaob puude vahele —just nagu tänav silmale.Sääl tuleb naaber koormagaja süütab piibu põlema.Käis veskil.Valgel kübaralkäib mölder veskitiiva all.Kuid väljal kõnnib põllumees,muld muhe, must tal jalge ees —ja ennäe! seeme kukub ka.

Nagu magus unenäguTine hõiske igal pool;Üle aasa ujub tasaWalge udu jahe wool.Metsa põues nagu kõne,Punga puhkemise jutt;Üle wälja, üle põlluRõõm kui wärin, õnne nutt.Eha kumab, päike magab,Siiski kõik kui ärkwel weel,Nagu õnnis ootamine:Armas on ju ammu teel!Ja mu südant täidab salaNagu soojus sumaja:Wõiksin läbi waikse ilmaKodu hõiskeks sulada!

Mets härmatises surnuvaik,koit idas veripunane,Lehk põhjast — tuleleil on see!Loom koiduvalgel kisendab,hunt, põder, metskits ägavad.Puu väriseb...siis naksatab —külm plaksatab,siis jällegi kõik surnuvaik...kõik metsapaik...koit idas veripunane...

Õhtu maile, alla, vajub päike, verevana.Istun, üksi, luite sõmeral,Kevadene meri, eemal, sinkjastumedana,Kustub kaugemeelsel kohinal.

Üle laidude, veel ehakullas kumavate,lendab, kisal, ulgumereleKajakaid ja kaadraid, läbi avaruste hämarate,Üle õhtu tumeneva vee.

Eha loidab tasa.Suur, nii imelik,Kumab, tumedana,Kadarik.

Hilju, mere laugelt,Kuulub salajaKoha kaugelt, kaugelt,Otsata.

Puhtal põrandal,puhta rehe alluudisvihud nadahet ootavad.Vaikus pühalikraskeis vihkudes,kuldseis kõrredespuhtal põrandal.Puhtal põrandal,puhta rehe allrahu pühalik,mõte vihkudes...Küll nad mõtlevad,kuidas vanakevalgejuuksene,seemne kukutas.Vaga meelega,vaikse sooviga:õnne talule,õnne majale —õnne pojale,pojapojale,pojalasteleikka, igavest'!

Igav liiv ja tühi väli,taevas pilvine;jõuan tulles metsa äärde,tuleb nõmmetee.Männi roheline sammet,üksik metsatee:pedak heleroheline,kask kuldkollane:Pedak heleroheline,kask kuldkollane!Nõmm on sügiselelangend kaenlasse.

Tihane lendab mu aknale:kaela alt valge, kõht kollane,nokib, nokitab, vaatab targastisisse — tihase viis on see —kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:vaene linnuke, talve käes üksinda!Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,lendab sääl lahtistel tiibadel lennugateine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,vaatavad, hüppavad, lendavad minema.Järele jäen neid vaatama:mõtlen ma: Tuli ta:lahtistel tiibadel lennuga —teine ka!

Üle hämara, varjudest tume,Õrna ja sinava lumeHeidab veerev, kustuv päikePunava läike.

Üle ääreta, lumise välja,Nii tühja ja palja,Viib üksik teeÜle jõe,Kus pruunikad pajudOn unesse vajunud.

Tuisk jookseb võidu tuisuga,ei teine teisest mööda saa:üksteise ette tõttavad,üksteist nad maha jätavad.

Ma vaatan, kuni väsib silm,mu mõtte tuleb vaimuilm:tuisk jookseb võidu tuisuga,ei teine teisest mööda saa.

✻

Need lumelained väljal,nad on nii armsad, hääd,kui süda on tusas ja palav,nad jahutavad pääd.

Ja põhjatuul on nii lahe,nii lahedaks läheb pää;jah isegi surm on nüüd maheja isegi hukatus hää.

Pääw loja läin'd, ö eddeneb,Nüüd waikseks nöm ning maantee jääbJa öhtorahho sadab taKeik päwakärra maggama.Mets waikseks jääb ja orroke,Keik linnud ammo wagguse,Waat, lilleke ning allikasOn unnenäggo näggemas.Ta langeb kaste ülleweltJa tolmo wöttab körre pealt,Ja ehhatähhe kullasilmSind terretab, waikne mailm!Sind terretab, kui tahhaks taSull', leinaw südda, üttelda:„Jä wait ka, ärra nutta sa,„Jä wait ja uinu maggama!“

Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga!Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda,Ja saatgo und so kulmo peal'Ni ellaste, ni tassa teal.Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa,Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega,Kuis südda sinnus üksineTa lööb ja tuksub pääw ja ö!Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse,Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse,Sull' toob mo polest head ööd –Ma könnin üksi kauget teed!

Rändavate vete ääres,rändavate vete ääres,palukmarja varte sülesüksi karjapoisi pasunlaulu luikab pilvi üles —ja nii kostab ikka tasametsast laulu suma:vii mind ühes, vii mind ühes,kauge, meelitav kuma.

Ja ta luikab oma laulupalukmarja varte süles,ja nii ärdselt kuulab süda,punub hääletest rada ülesrändavate vete ääres —rändavate vete ääres,nagu karjapoisi pasun —vii mind ühes, vii mind ühes,kauge, meelitav kuma.

Väike sinisilma neiulaulis koori ees;tema taga teises äärespikk ja sirge mees.

Mahedasti, lahedasti,imehellastelaulis sinisilma neiu,lõbus lõoke.

Tema taga teises ääreskõlas vägev hääl:nagu maru metsaladvul,pikne pilve pääl.

Ja see vägev marumüraja see lõolaulheitsid teineteise hõlma,helisesid aul.

Ja see vägev bassilauljaja see neiukelaulsid teineteise pärast,teineteisele.

Laulsid, laulsid.. kuni endidkokku laulsid nad —üheskoos nüüd tervest elustläbi laulavad.

Ma kirjutan weregahinge imelist saladust...murede sügawuseotsata hämarust...Ma kirjutan, ja pisarad langewad mu silmistlaulu märgade ridade pääle.Tume tuluke walgustab hämarat tuba,mille seinu silmad ei seleta...Õues kostab kange tormi müha,süda tuksub nii arglikult, waljusti...Ma kirjutan weregahinge imelist saladust,murede sügawuseotsata hämarust...

Mu südames on elukui leekiw tuluke,kui waikne hoogaw walu,kui hõiskaw waewale.Mu südames on elu,on iha igatsusja waritsedes walwabsääl juba wäsimus.Mu südames on elukui leekiw tuluke, —täis salalikku jõuduta hõõgub ülesse...

Mu viimne laul oli õitestja kenast kevadestja kena kevade ilustja suvest ja sügisest.Ja sinust, kuldne, ta õhkusja laulis su iludest,ta suvest ja sügisest laulisja laulis — igavest’!Mu viimne laul, ta kustub,ta kustub sinugaja sinuga kustub kõik eluning sureb lauluna.

Kui sa teravasti, tasa kuulad,kuulad õhus nagu kahinat,kuulad üleval mu pea kohalnagu linnu tiiva sahinat.Kui sa õhtu-aal, kui eha kustub,istud vagusalt pool-unes veel,siis näed laiatiibset musta lindunagu varju keerlevat mu eel.Tema keerles juba siis mu ümber,kui ma mängisin veel vainu pääl;juba lapselikus unenäoskohutas ta salaline hääl.— — — — —Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen,kuidas elusaatus rõhub mind!...Kuula, üleval mu pea kohalkeerleb mustatiibuline lind...

Nii vaikseks kõik on jäänudsu ümber ja su sees,mis oli, see on läinud,mis tuleb, alles ees.Päev pole, öö ei ole,silm nagu seletaks,kui kuskil mäe nõlvalsa üksi seisataksja ümber nagu tuuledsu üle juttu aaks —ei mõista, siiski kõigestsa nagu aru saaks.Ei mõista, vaatad ülesja vaatad tagasi —ja ohkad endamisi,ja ohkad jällegi...

Mõtte kaljudel!Sääl kus laulawad kõrguste tuuled,Kiiguwad õhkude kuulmata luuled.Awarus naeratab —Põrmule surm, —Sääl minu kodu!

Tunde mägestikHeliseb, kõliseb taewaste poole!Hingan sääl läikisid tiiwade hooleKohinaks paisuda,Käia kui tormTühjuste üle.

Kilke kõrgustes!Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa,Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa!Kisawad waresed —Wuhiseb surmTühjuste üle!

Ma kõnnin hallil lõpmata teelKesk nurmi täis valmivat vilja,Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,Ju lapsena teesid armastas meel -Teed laulavad õhtu hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,Need otsata kutsuvad jooned, -Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,Nii hallid ja tolmused kõik need teed,Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,Ju lapsena kuulda tee juttu -Ju lapsena kõndida armastas meel,Oma laulu nii laulda hallil teel,Kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee -Meel igatseb tolmuta randa,Tund hiline, tee on kõva kui kee,Mind hoiab kui mõrsjaks enesele -Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teelKesk nurmi täis valmivat vilja,Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,Kui teede laul, tee helisev meel,Ja kõik on nii õhtul hilja.